Kolm põnevat IT-lahendust
Revolutsiooniline: iPhone - arvuti, mis mahub taskusse
iPhone tekitas tõelise revolutsiooni IT maastikul. Mitte sellepärast, et ta oleks eelmistest telefonitest parem, vaid sellepärast, et iPhone muutis maailma arusaama sellest milline telefon olla saab. Selle asemel, et luua uus telefon paari lisa funktsionaalsusega, tegi Apple hoopis telefonisuuruse arvuti, mille üks funktsionaalsus oli telefonikõnesid teha. Mitmed seadmed ja tööriistad, mis olid enne eraldi, näiteks GPS, kalkulaator, MP3 mängija, taskulamp jne, olid nüüd üks mugav väike seade.
Aga tõeline revolutsioon, mis iPhone kaasa tõi, tuli natuke hiljem, kui Apple lisas võimaluse laadida telefonisse teiste loodud äppe, kasutades selleks Apple'i loodud App Store'i. See tegi iPhone'ist ökosüsteemi, andes võimaluse kõigile luua tarkvara, mida saab kasutada miljonitel seadmetel, mida inimesed iga päev endaga kaasas kannavad. See aitas luua mitmeid uusi tööstuseid, näiteks taksoäppide tööstus, mis ilma iPhone'ita poleks võimalik.
Enda ajast liiga ees: Nintendo Virtual Boy (1995)
Nintendo Virtual Boy, mida võib pidada esimeseks katseks luua virtuaalreaalsusprille, loodi aastal 1995, pärast Game Boy suurt edu. Idee oli iseenesest väga ambitsioonikas ning Nintendo lootis müüa neid kolm miljon tükki, kuid suudeti ainult müüa 350 tuhat.
Sellel seadmel oli mitmeid probleeme. Selle ekraan oli monokromaatiline, ehk ainsad värvid olid punane ja must ning pikaajaline mängimine tekitas silmadele väsimust ja peavalu, mille tõttu oli Nintendo sunnitud panema mitmeid erinevaid hoiatusi tervise ohutuse tagamiseks.
Lisaks riistvara probleemidele, ei olnud sellel seadmel ka eriti häid mänge. Ainult 22 mängu tehti sellel seadmele, ning enamus neist mängudest ei tundunud väga huvitavad, ega kasutanud ära Virtual Boy unikaalseid omadusi. Ainus märkimisväärne mäng, mis kasutas seadme olemust ära, oli Teleroboxer, milles sai mängija olla esimesest vaatest mehhaaniline poksija, aga see oli keeruline ning raskesti mängitav.
Totter: programmeerimiskeel Brainfuck
Kuigi enamasti luuakse programmeerimiskeeli, mille eesmärk on olla võimalikult lihtsasti kasutatav, siis programmeerimiskeelel Brainfuck on täiesti vastupidine filosoofia. See koosneb ainult kaheksast sümbolist: +-<>.,[] ning ülejäänud sümbolid ignoreeritakse. Kuna see keel on äärmiselt minimalistlik, siis on ka selle compiler äärmiselt väike, ainult 240 baiti. Hoolimata selle minimalismist, Brainfuck on Turing complete, mis tähendab, et teoreetiliselt saab sellega kõiki probleeme lahendada/arvutada, mida teiste keeltega saab. Päris kasutust sellel muidugi ei ole, sest isegi "Hello world" programmi kirjutamiseks kulub üle saja sümboli ning kood ei ole hallatav ega loetav.
Näiteks Hello World programm näeb selles keeles välja selline:
++++++++++[>+++++++>++++++++++>+++>+<<<<-] ++.>+.+++++++..+++.>++.<<+++++++++++++++.>.+++.------.--------.>+.>.
Comments
Post a Comment