Raamatuarvustus: N. Stephan Kinsella "Against Intellectual Property"

Hiljuti otsustasin lugeda läbi N. Stephan Kinsella raamatu "Against Intellectual Property". See raamat on üpris lühike, kuid sisaldab sisukat ülevaadet USA intellektuaalomandi seadustest ning seletab lahti erinevate libertaalaste vaated intellektuaalomandist. Autor, kes on patendiadvokaat ja anarhokapitalist, põhjendab raamatus, miks ta on intellektuaalomandi vastu ning räägib ka mis on tema vastuargumendid teistele vaadetele.

Raamat räägib alustuseks sellest, mis on autoriõigus, patent, ärisaladus ja kaubamärk. Ma sain teada, et huvitaval kombel ei ole erinevalt teistest riikidest USA süsteemi kohaselt patendi saamisel eelis sellel, kes patendi esimesena taotleb, vaid sellel, kes selle esimesena leiutab.

Järgmisena andis autor ülevaate erinevatest laialt levinud libertaalaste vaadetest intellektuaalomandi kohta ning selgitas oma vastuargumendid utilitaristlikule vaatele ja loomulike õiguste (natural rights) vaatele, mis olid minu arust üpris hästi selgitatud, sest ta tõi välja mõlemale vaatele mitmeid vastuargumente.

Eelviimases peatükis keskendub autor enda vaadetele ning miks ta on intellektuaalomandi vastu. Kuigi ta selgitas hästi lahti, miks ressursside piiratus on tähtis, et defineerida vara ja miks ideed ei ole oma loomult piiratud ressurssid, oleks ma tahtnud, et ta oleks natuke kauem peatunud homesteading põhimõtte juures ja sellest natuke täpsemalt rääkinud. Ma tean, et see printsiip on populaarne anarhokapitalismis ja põhineb ideel, et kui leida omanikuta ressurss ja see kasutusse panna (ehk rakendada selle peal oma tööd ja vaeva), siis sa saad selle omanikuks. Sellel ideel on minu arust väga palju nõrki kohti ning ma oleks tahtnud, et autor oleks seda natuke rohkem põhjendanud ning selle seost intellektuaalomandiga, sest praegu see oli kergelt ebasiduv.

Viimane peatükk käsitleb intellektuaalomandit kui lepingut, ehk kokkulepet vara omanikke vahel ning sellega seonduvad küsimused. Autor tõi välja erinevaid stsenaariume, kus need lepingud ei suuda pakkuda samasugust intellektuaalomandi kaitset nagu tänapäevased seadused. Üks näide sellest on see, kuidas kolmandad osapooled, kes ei ole lepinguga nõustunud, ei pea mingeid nõudmisi järgima, erinevalt modernsest seadusest, mis kohustavad kõiki austama kellegi intellektuaalomandit.

Kokkuvõttes oli tegemist päris huvitava raamatuga. Ma arvan, et autor selgitas oma vaateid üpris selgelt ja tõi mitmeid erinevaid näiteid, et oma juttu illustreerida. Ma ei saa 100% öelda, et ma raamatu põhiideega nõustun, sest see teema on mulle üpris uus, ning ma peaksin rohkem lugema erinevaid vaateid ja ideid, enne kui oma arvamus sellel teemal luua. Sellegipoolest andis raamat mulle palju mõttematerjali.